Järjekordne vihmalaadung
merelt lähenemas -
neid aina tuli ja tuli
ja mõnikord sadas lausa selgest taevast.
Aga kuidagi oli see sätitud nii,
et õhtul läks ikka ilusaks.
Nägi kasvavat kuud,
nägi igat sorti õhtutaevaid
ja teinekord üpris vaikset merd,
sest tuul oli tõeliselt puhanguline,
äkki puhus kõvasti ja äkki ei puhunud üldse.
Ja nii nagu õhtud,
näitasid ka mõned hommikud
sügise hiilgust ja värve:
lodjapuu (Viburnum opulus),
venelaste kuulus kalina, deminutiiv kalinka.
Marjad olevat värskelt veidi mürgised,
aga külmavõetult või keedetult väga hääd.
Teine hommik jälle näitas oma värve nii:
läbi udu,
mille hallus nad teadagi eriti leegitsema paneb.
Kärbseseen igatahes maitseb kellelegi
ja õhtud tulevad äkki nii ruttu.
Hea on, kui jõuad veel enne päeva laskumist
sinna vaigaste alla,
sest nende taha ta nüüd vajub,
esialgu veel lääneloodesse,
Alumise Vaika varju.
Aga enne kui ta sinna kaob,
värvib ta veel vett
ja kaljusid
ja rohtu.
Tundub, nagu suvi
polekski veel öelnud oma viimaseid sõnu.
Igatahes kuu peaks täna õhtul
omadega valmis saama:
olema taas täiuslik sõõr.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar