Suve
viimased värvid
ja talve esimesed lõkked:
pärandkoosluse (loopealse karjamaa)
taastamine.
Tuletorn on juba peaaegu
taastatud: enneolematus ilus.
Ja huvitav, et kui näed lindu,
keda enne (lähedalt)
näinud pole,
saad kohe aru:
uus lind.
Seekord siis
karvasjalg-viud
(sest neid oli kaks),
hästi julged,
nagu tihti kaugelt Põhjast tulnud linnud on.
Tegid kohe õue kohal trepi ees
oma paigallende ja laskumisi.
Küll männilatva,
küll kuuselatva,
nagu natuke enneaegne jõulukaunistus.
Kuigi tõsi ta on, et talve hõngu,
päris tõelist,
on õhus ja tuultes
ja suurtes vihma- ja rahepilvedes,
mis üle saare lohisevad.
Igatahes tundus, et viimane aeg
on kartul tema adrupeenrast
välja koukida.
Õhtud
tõotasid külma,
haneparved muudkui läksid,
kiiga-kaaga,
aga seekord hallad meid ei külastanudki.
Vikerkaared küll.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar