Juuli esimene nädal: pööre

Nädal algas veel vanal igavese suve lainel.

Päike tõusis aina selgesse taevasse ja ikka veel

kirdetaevast. 

Päeva lühenemist ju enne kuu lõppu

õieti ei märkagi.

Nagu kõik sel imelikul suvel,

on ka nõgeseliblika suvepõlvkond

(kevadine on täiesti teistsugune, pruunikirju)

väljas hoopis varem kui tavaliselt.

Rannakaljudel

annab oma kollast tooni

hobumadar.

Ja juuli esimestel päevadel 

oli see kastmisveenõu 

linnukeste seas veel nii populaarne, 

et see (vist noor) väike-lehelind

proovis lausa ära, kuidas jaluli vees on käia.

Sai küll kohe lendu ja vast rohkem ei proovi.

Aga kastmisveenõud peavad alati enam-vähem ääretasa

vett täis olema. Siis pole ohtu, 

et mõni ettevaatamatu sinna ära upub.

Siisikesepaar on muidugi kogenud vanad linnud,

oskavad ennast avalikus kohas üleval pidada.

No ja siis tuli pööre. Põhjatorm. Vihmad.

Vikerkaar.

Reedel möllas maru päris kõvasti, 

aga Postipaat tegi oma reisid ikka vaprasti ära

ja õhtul jäi tuul juba vaiksemaks.

Õhk oli korraga karge, sügisene.

No aga sügis ikka veel pole!

Pääsupojad maja viiluotsas

on omadega sealmaal, kus kuldnokapojad olid –

millal? – kuu aega tagasi?

Jah, kuu. 

Tõsi, pääsupoeg jääb pessa kauemaks

ja isegi kui juba lendab, tuleb ikka ööseks koju veel,

sügiseni välja.

Praegu igatahes on vanematel hirmsasti tööd.

Seda enam, et ilmad pole putukapüügiks just parimad.

Torm oli muuseas midagi ka kaasa võtnud.

Suure tüki kilet tellingute ümbert. 

Võis vägev vaatepilt olla, 

kui see seal lehvis ja lendu läks!

Hea, et tellinguid kaasa ei võtnud.

Aga kajakatestki on tunda,

et suvi on jõudnud oma teise poolde. 

On juba aega niisama katusel istuda.

Hommikud linnusaartel

hakkavad tasapisi vaiksemaks jääma. 

Õhtul küll on endiselt kaua valge

ja naabrid-kesikud

ei läbe välja sööma tulekuga pimedani oodata.

Kõht ammu tühi juba.

Aga vihma!

Seda nüüd kohe sajabki.

Sai teist oodatud, lubati, tuli kaks piiska.

Nüüd, kui lubatakse kaks piiska, 

tuleb valmis olla poolepäevaseks sajuks.

Nagu täna. Hommik otsa on rabistanud. 

Muudkui aga soriseb räästarennist nõusse,

pole hüva märjukest enam kuhugi panna,

  

kõik panged-toobrid ammu täis.

Ja päris jahe on.

Ja siis äkki on vihm üle,
taevas niisugused pilved
ja päike hakkab kohe kuumalt paistma.
Sest ikkagi on juulikuu.