Ei tea,
kas selle nädala võtab kõige paremini kokku
see kesk sinitaeva ääretust
nii tarmukalt astuv kuldnokk
või need kuus, kangesti tegusad:
kõigil on kiire,
ka neil kõige pisematel ränduritel.
(Pildi peal on mõistagi pöialpoiss,
ükspäev oli siin nende läbiränd ja puhkepaus.)
Kiivitajad on valvel on pesapaikades,
niisamuti see hanepaar.
Pisike nõmmkann
õitseb juba kõigil kaljudel ja teeradadel
ja harakputk ajab ennast kulu seest välja,
nagu igal kevadel, aga igal kevadel imestad,
kuidas see surnud maa nii äkki ellu ärkab.
Esimesel aprillil kuulsin esimest koovitajahüüdu.
On alles viled ja trillerid!
Ja isegi vana surnud puu läigib kuidagi elavalt.
Punarinnal on päev otsa toimetamist,
aga sellel kajakapaaril
on keset toimetusi aega
muidugi ka lembehetkedeks.
No ja siis tänane hommik, sama ilus
kui kõik selle täiusliku kevadenädala hommikud:
lagled oma Alumise Vaika karjamaal,
samuti praegu igahommikune nähe.
(Keskmine Vaigas on kõrgeks kerkinud
nagu laev, mis on loovutanud oma lasti:
mitu päeva puhunud kagutuul
on tubisti vett langetanud.)
nagu laev, mis on loovutanud oma lasti:
mitu päeva puhunud kagutuul
on tubisti vett langetanud.)
Ja eks ole hommikuvalguses
näha-kuulda juba neidki iludusi:
näha-kuulda juba neidki iludusi:
ristpardid.
Hommikuti passivad majakatustel
ja ajavad justkui muretult juttu,
tegelikult hoolega silmas pidades
oma vanu häid hoone- ja virnaaluseid,
kuhu, teadagi...
Ja kuldnokal ongi nokk pärani lahti
nagu vanadel lasteraamatupiltidel.
Tuleb välja, et lasteraamatud
ei valetanud.
Kevad ongi selline.
(Kohtumiseni juba palmipuudepühal!)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar