13. nädal: vapilindude saabumine

Teisipäeva õhtu. Luigepaari hetk põhjakaldal.

Ühel oli veel kõht tühi, teine valvas. 

Kolmapäev: ilusti paaris on nüüd kõik.

Ja sa vaata. Hahad!

Need uhked mustvalged (mis isandaid puudutab)

linnud, ikka Vaika ja Vilsandi "linnuriigi"

vapiloomadeks olnud. 

Kohal nad on. Aga mäng ja hüüdmine,

need pole veel lahti läinud.

Kolmapäev oli muidu pilvine ja jahe, 

vahepeal lendas õhus lundki,

aga õhtul tuli päike pilve tagant välja 

ja näitas jälle selle maailma imelisust.

Siin üks kiivitaja oma moodsa suletutiga

(just selle kevade fassong!)

ja haned sealsamas Kuivarahul

ja kuldnokad vastu õhtust taevast,

elektrikaabli peal reas.

Neid liigub siin nüüd parvedena.

Ja pilvede taandumine itta

ja kulukõrte pikad varjud

ja viimaks loojak, nii nagu nad nüüd on.

Uus päev uute lindudega.

Siin on (merikajaka valve all)

peale jäänud paar viuparti 

ja muidugi va punanokaline meriski

ehk meriharakas!

Tema viled ja kilkamine

ei vaiki nüüd Vaigastel ööselgi.

Linnukevad on täies hoos.

Kena vaadata, kuidas kajakad

on kõik oma platsid sisse võtnud

ja moodustavad kaljusaarele ühtlase hõreda mustri.

Loojangud venivad aina pikemaks ja hilisemaks,

läheb kaua ja kaua,

enne kui tuletorni valgus

merel kumavast ehast võitu saab.

Ja kõige selle linnukisa keskel

on kaljudel õide läinud esimene lill!

Harilik nõmkann, Androsace septentrionalis –

ladina nimest näha, tõesti põhjamaine olend

(ja peab ka olema, et märtsi tuulte käes õide minna!),

muuseas nurmenuku sugulasi.

Et ei tekiks aga muljet, 

nagu kataks kaljusidnüüd valge lillevaip,

üks veidi üldisem vaade ka.

Ta on ikka väga pisike.

Ja seni olen neid õitsemas leidnud vaid ühest kohast,

üsna Päästepaadikuuri kähedalt.

See on nüüd juba laupäev.

Kajakad on tunnistajaks,

nagu kõigele, mis siin aset leiab:

veel ühe Vilsandi vapilinnu,

valgepõsk-lagle pidulik saabumine.

Ülelend Alumisest Vaikast.

Saare kuldnokad aga on sellised meistrid,

et oskavad ka tuule käes kõikuvas männiladvas

vilet lasta.

Muidu on kuldnokk ikka rohkem lehtpuu lind.

Aga mis sa siin hädaga teed!

Laupäeval toimus veel seegi tähtis sündmus,

et Saare laevastik sai täiendust uue aluse näol.

Ning: Saarel nähti niisugusi loomi.
Kah vist kevadekuulutajad.
Kuidas nad praeguse ülikõrge veega
siia said, seda vaid ei tea. Müsteerium.
Vist pidid Silmast läbi ujuma.

Aga õhtu oli kuldses kevadudus.

Õrnad varjud üle märtsiõhtuse maa.

Ning lõpetuseks üks pildike

ka tänasest poolpilvisest ja lääne-loodetuulisest

pühapäevahommikust.

Märts saab siis tänasega läbi. Ruttu läks!

Tulev nädal peaks tooma ilmapöörde, idatuuled.

Neid polegi ammu juba olnud. Aina tormab läänest.

Elame, näeme!

Aga meie pühapäevalehe Linnulisas
olgu täna see punarind-tehnikasõber.
Tema pühapäevahommikused
mõtlus- ja vaatlushetked:

Peatseni!