Kapten Karl

Selle aina algava talve tunnuslause:

VALGEKIRJU MAA.

Kord valgem. Kord kirjum.

Aga elugi on siin kõike muud kui üskluine.

Tänane põnevus (taas):

kas postipaat tuleb?

Kes ootas ärasõitu, kes posti, kes kaupa.

Postipaat tuli - Papisaarest välja,

kõik äraminejad ja saatjad 

(üldiselt peaaegu kõik, kes saarel)

Tagaranna kaljupangal ootamas,

kotid-kohvrid valmis.

Aga siis saabub sõnum.

Mootoririke. 

Suure hädaga on Papisaarde tagasi jõutud.

Imelik, sellise asja peale nagu enam ei tulegi.

Kardad ilma, aga et tehnika ka võiks üles öelda...

Pildil aga juba saabudki uus "tehnika".

Sest kui tehnika ütlebki üles, 

tuleb ju lahendus ometi leida.

Lahendus: Karl Teär (oranži kanistriga, mõistagi), 

ilmajaamaülem ja muidu ka kuulsate kaptenit soost.

Merd ei karda. 

Ja tema väike paat.

Väike küll, aga kolm ikka võtab peale.

Viimased kahtlevad pilgud veel kindla maa poole

(pole siin kahelda enam midagi!),

Siis tõmbab kapten kaptenimütsi kõvasti pähe,

näitab, kuspool on karid
ja kustkaudu Rootsi saab

ja varsti juba ollakse kaugel,

veel ainult pikksilmaga nähtavad.
Ülesõidu kestus: tund aega.
(Vahepeal oli veel jääsupp ette tulnud.)

Aga et reisijaid oli kokku kuus,

koerast rääkimata,

ja Lii oli veel sealtpoolt ka tulemas,

postist ja pakkidest üldse rääkimata,

siis pidi kapten Karl veel teisegi otsa tegema,

seekord mitte enam Tagaranda,

vaid Panga nukile,
õieti sellest vähe lõunasse,
kus laine (merimees Jaani hinnangul)
vähem peale käis.

Paat veetakse kapteni juhendamisel kaldasse.

Ja juba lükataksegi järgmine ekipaaž vee peale.

Seal nad lähevad, koer ka.

Viimased saatjad tulevad maale tagasi

ja olemegi saarel kuuekesi

(ja ei ühtki koera, vaid kolm kassi –
no kus neid ei oleks!).

Kokkuvõte sellest "päästeoperatsioonist":

hea, et kõik algas hommikul, 

muidu oleks pimeda kätte jäädud. 

Hea, et ei sadanud (pärast hakkas),

ega tõstnud tuult (pärast hakkas).
Ja et udu, mis vahepeal peale tuli,
siiski Saaremaa peale ära vajus.

Ühesõnaga, kõik hea.

Ja tegelikult täitsa vahva.