Kaks Loonalaiu lugu

Taas natuke valgem valgekirju maa

ja magesõstrapõõsa talveuni

koos samblikega.

Ja ikka need

lõputud luiged...

Aga mis oleks saare sügis, kevad, talv

ilma nende hüüdmise, lendamise, liuglemiseta?

Kuskil seal luikede taga (just nende esimeste)

on Loonalaid.

Täna jäin tema kohta uurima

ja leidsin kaks sarnast lugu.

Esimene lugu on ilmunud 1927. aasta 4. jaanuari Järva Teatajas (!), niisiis peaaegu päeva pealt 92 aastat tagasi ja jutustabki aastavahetuse aegu aset leidnud sündmusist sel kaugel meresaarel. 

Artikkel on saadaval Digaris, tuleb vaid veidi vana "gooti" trükikirja dešifreerida, sest digitaaliseeritud tekst on ebatäpne. 

Natuke ilmast ja külmast.

Nagu meie kirjasaatja Kihelkonnalt telefoneeris, olnud Wilsandi saarel pühapäewal kella 5 paiku õhtul 10 kraadi külma. Lund aga üsna wähe. Kihelkonna lahes on meresoppidele juba jää paale tõmmanud, nii et hobustega mandrile [Saaremaa= manner!] pääses. 

Jää tõttu katkes paadiühendus Loonalaidu saarega, mis umbes 10 km. [paistab, et meetermõõdustik on kirjasaatjale alles uus asi olnud – tegelikult 4-5 km] Wilsandist lõuna pool. Jää ei kannud. Mõne päewa eest hakati saarelt andma mingisuguseid saladuslikka signaale. Poolteise Wersta pikkusel Loonalaidu saarel asub ainult üks talu. Suure waewaga saadi eila paadiga saarele. Selgus, et selle ainukese talu peremees Aleksander All oli juba nelja päewa eest ära surnud. Tütar ja naine jäid surnuga üksi tühjale saarele õudselt kohisewa mere keskele. 

Loonalaidul asub see ainuke talu juba mitukümmend aastat. Siin elutses omal ajal esimene tuuker eestlaste keskelt. Sai jõukaks meheks, oli auriku omanik. 

Jõulu ja uue aasta wahel ulatas külm kodumaal 20 kraadini (C.). Kõige külmem oli Narwa-Jõesuus. Hommikul, kui mujal näpistas 10 —14-kraadiline pakane, näitas soojamõõtja Wilsandis ainult 0 kraadi. 

Mitmel pool sadas lund. 

Neli ja pool aastat hiljem kordub loonalaidlastega sarnane lugu, mida kajastab seekord Tallinna ajaleht Kaja (4. juuli 1931, koopia ikka sealsamas Digaris) sensatsioonilise pealkirja all „Kurbmäng Loonalaiu saarekesel“:

Wilsandist lõunapool asub Balti meres Loonalaiu nimeline saarekene, millel asub üks ainukene talu. Talu peremees All suri juba paari aasta eest ning tallu jäi tema 76-aastane naine Liisi oma täieealise tütrega. Talutöödele abiks oli palgatud weel keegi meessulane, kuna karjalapseks oli wõetud 9-a. plikake. Paari päewa eest sõitsid sulane ja tütar wenel Kuresaare, et sealsel turul müüa talu karjasaadusi. Tallu, ühtlasi ka saarele jäi elatanud pereeidekene, kes kõigiti weel kõbusa terwisega oli, wäikse karjalapsega. Õhtul piima masindades tundis wana perenaine endal halb olewat ja läks woodi, kus pisut hiljem hinge heitis. Nüüd oli saarekesel ainult karjalapsuke, kellel seltsiks wanakese laip. Eide ootamatu surm ja sängis lebaw laip sisendasid tüdrukukesele pöörase hirmu. Kergelt riietatult jooksis ta majast wälja mereranda, kus meeleheitel jooksis edasi-tagasi, saates appi-hüüdeid merele. Õnneks märgati kätega wehklewat lapsukest merel wiibiwate Wilsandi kalurite poolt. Kalurid wõtsid lapse oma wenesse ning tõid Wilsandi saarele, kust õde [miks äkki õde, kui oli tütar? vana-eestiaegne ajakirjandus oli veel lohakam ja pealiskaudsem kui tänane] ja sulane järgmisel päewal, tagastsõidul Kuresaarest, ta jälle koju wiisid.

Mina pole oma jalaga veel Loonalaidu saanudki. Tean vaid, et talumaja korstengi nüüd vist ümber kukkunud on ja saarel elutsevad juba mitmendat aastat pikkade sarvedega šotlased. Vahel ikka mõtlen, kuidas nad sealt, sarved harali, merele vaatavad, kui vahepeal kulurohu ja kadakaokste söömisest puhkama heidavad. Meri ei tähenda neile muud kui nende maa ja karjamaa üldse tuntud maailma lõppu. Hõre lumesadu ja tuisk muudavad ka nende pruuni karva valgekirjuks. Siis tuleb öö.

Vahel mõtlen ka tolle Aleksander Alli tütre peale, kes veel pärast sõdagi Loonalaiul elas, kuni piirivalve tal sinna enam tagasi minna ei lubanud. Ma ei tea, mis aastani ta seal elas (kuskil on kirjas 1959) ja oma maja aknast merele vaatas. Seda, mis ta sealjuures mõtles, ei tea enam keegi.