Jääpagulased

Part on tark.

Ta teab, et kui vesi pole enam päris vedel,

vaid on juba natukene püdel,

tasub rivisse võtta.

Kergem  sõuda.

Jääkosklat, nagu nimigi ütleb, 

see jääsupp ei kohuta.

Peaasi, et saab sukelduda.

Üks just kerkib veest.

Aga see!

See seal Mustpangal

ei ole ju keegi muu kui rabapistrik!

Minu meelest küll. 

Ma ei olnud teda elus näinud,

aga keegi muu nagu olla ei saa. 

Ja ta on siin detsembrist saadik. 

Ikka vahel istus sealsamas,

vahepeal vaid olid kormoranid.

  

Üksik sõtkas.

Jääkoskla hommik:

vee alla,

vee peale!

(Aga muidugi teises kohas.)

Kuusnõmme laht on jääs mis jääs, 

rebased juba käivad vaatamas, 

kas saab reisile minna.

Natuke märg veel on.

Aga luikedel siin midagi teha enam pole.

Nemad on nüüd siin. Teispool Saart.

Jääpaos.

Kõik segiläbi, kolla- ja punanokad.

Peaasi, et oleks vett, mis lahti

ja kus kael ikka põhja ulatub!

Sealt kostab nüüd nende laul ja hüüdmine, 

nii ööl kui päeval.

Eks ole, imelik mõelda, 

et nii need laululuiged kui need sõtkad

lehvitasid siin oma tiibu juba siis, 

kui Saar oli alles väike rahu

ja ka juba siis, Saart veel polnudki,

oli meri ja olid metsikud tundrad kuskil seal taga.