Lahkumisetendus

Jaanuar, teadagi aasta

kõige pikem kuu,

lahkus lavalt enda vääriliselt:

piduliku etendusega, 

üllatusesinejaks udu.

Ja jaanuari udu, kui on ka külma,

ei möödu muidugi jälgi jätmata.

Isegi meie tuttav õunapuu rannas

oleks nagu...

nojah, kui need polegi just õied,

siis midagi pidupäevast igatahes.

Veel üks "õitseja":

noor saar.

Ja veel üks,

ja veel üks,

ja veel ühed.

Isegi ilmajaama mastid ja vandid...

Muidu oli see lõpuetendus ka

igati väljapeetud: rangelt talvine.

Aga pidulikel puhkudel

on nüüd kombeks valida igasugu täht-tegelasi,

nagu aasta vanaemasid, rahvussamblikke jne.

Mõtlesin, kui peaks siin Saarel valima Jaanuari Linnu,

no eks siis mõtleks kohe merikotkale, 

et suur, või sõtkale, et ilus

(siin tuttvartide keskel - on ju ilus?)

või neilesamadele tuttvardikestele

nende vahvate soegnute ja üldse tragi oleku pärast.

Aga tegelikult. Mis siin üldse valida!

Jaanuari Lind: tema.

Sest kes siis veel?

Küsimusele, mida tunnete selle austava tiitli

omistamise puhul, vastas värske laureaat

talle omase lühiduse ning asjalikkusega:

"Kraa!"

(Õhtu tulles hakkas silma veel midagi uut:

hulkuv jää ulgumerel, edelas, läänes ja loodes.)

Aga igatahes on ta nüüd läbi ja auga 

väljateenitud puhkusele saadetud:

see Jaanuar.