Pööripäevanädal: kohtumised

Astronoomiline suvi alles algas,

aga tegelik suvi on oma südamesse jõudnud:

soojad küpsed õhtud

Ja peaaegu sama soojad hommikud.

Põud on heinamaa juba ruskeks värvinud.

Ussikeeled põuast ei hooli,

aga maasikad kipuvad küll juba kuivama.

Vaid põõsa varjust leiab veel mõne priskema.

Orhideesuvi on ka oma tipus, 

õitseb sõrmkäpp,

õitseb seegi kuulus iludus:

soo-neiuvaip.

Ja kukeharjale paistab põud lausa sobivat.

Tõeline kõrbetaim,

kogub aga oma paksud lehed vett täis

ja õitseb, kus tahab.

Rannakividel askeldab liivatüll,

nagu igal suvel,

ja laseb aga kuulda oma vaikset nimihäälekest:

tüll! Ja: tüll!

Väikesed metsalinnud 

on kastmisveenõud

eriti armastama hakanud.

Ema-kanepilind.

Ja tema kaasa.

Karmiinleevike muidugi ka. 

Temagi suurem lauluaeg hakkab läbi saama:

suvi mis suvi!

Ja ei tea, kas suve kuumad tuuled

või mis selle külalise siia tõid.

Egas ta siin ometi ela? Vaevalt. 

Siis näeks kahte.

Nüüd nägin kahel hommikul samas kohas ühte.

Pole varem näinudki. 

Ikka täitsa teistmoodi lind!

Esimene kohtumine lõppes kiirelt nii.

Teine kord oldi veidi lahkemad ennast näitama,

aga mitte ligidalt!

Kus sa sellega. 

Liiga ilusad ollakse selle jaoks.

(Vaenukägu, muidugi, Upupa epops,

aga seda up-upp häält pole kuulda olnud,

nii et ikka vast rändur, külaline.)

No ja see loom näitas ka ennast lõpuks!

Ja kohe näitas. Ja vaatas.

Et mis asi see nüüd nii vara hommikul

tema pesapaigast (arvan küll)

mööda läks?

Ei tea, vist lasin tal oma jalgrattaga 

juhtme kokku. 

Loomad ei saa tihti rattast aru:

on see inimene, või pole ka?

Sest ta mitte ainult ei näidanud ega vaadanud: lõugas!

Ega ma muidu poleks teda näinudki.

Olin juba möödas, Mändre kohal, 

kui kuulsin seda valju häält selja tagant. 

Alguses mõtlesin, et mõni koer.

Aga mis koer, sellises kohas ja sellise häälega?

Siin pole selliseid. 

Siis, et ehk üks imeliku häälega sokk.

Aga polnud koer ega sokk, 

oli meie saare püsiasukas: šaakalikutsu!

Sokukesed muidugi hauguvad juba ka,

neilgi sügav südasuvi käes, 

käivad kitsekesega

paaris.

Vaja uusi sokukesi-kitsekesi teha!

Kuigi ega neid tallekesi siin šaakalisaarel

vist palju alles jää. 

Aga kes sest küsib. Ikka uued hakkama!

Elu on alati ohus.

Kolmapäeval pääsesime väga napilt

suurest hävingust.

Tuli, nagu pildilt näha, 

oli just latva hüpanud, 

kui Kustu kohale jõudis.

Aga ta jõudis, ja nii ruttu, sest juhtus nii,

et Ardo juhtus oma õuest just välja tulema

ja nägi tuld, kui see oli alles süttinud

(süttis neljast kohast,

Kihelkonna mehe vana traktori korstnast,

kui see saarele materjali tõi,

esimene koht oli juba Vahemere kaelal, 

aga seal põles vaid rohi)

ja et Aavo ja Andres

olid parajasti just päästekuuri ja tuletõrje-

ja paagiauto juures, mitte kodus ega kuskil kaugemal

ja said need kohe masinad liikuma ka

(viis aastat pole Kustut vaja läinud, kuuendal siis läks!)

ja Jaan tuli kohe kodust suure rutuga 

ja varsti teised ka, üsna kõik, kes saarel olid –

viis minutit veel ja lõunatuul oleks tule metsa viinud

ja siis ei oleks see Kustu veejuga 

ega inimeste materdamine

enam midagi aidanud.

Oleks põlenud teest kuni mereni välja. Kõik.

Aga hoiti meid

ja see saar ei olegi täna selline,

vaid ikka selline

ja selline

ja selline.

Ja selliseid tegelasi kohtab siin ikka ka.

Just mõne minuti eest kohtusime. 

Aknast nägin seda väikest vigurivänta!

Elavad šaakaliga kõrvu nagu muistegi.