pühapäev, 24. märts 2019

12. nädal: täiskuu, kevade algus.


Tere hommikust, armas pühapäevalehe lugeja!
Vaatame, mida see järjekordne igavikku läinud nädal 
siis Saarele ka tõi.
Algas ta lõputute vihmade ja suure veega, 
mida jätkus (ja jätkub veelgi) nii merre kui maale.
Teisipäeval, 19.03, kuulsin esimest sookurge,
õhtul lendas nepp ehk metskurvits üle.
Nii et kevad edenes ka sadude all.


Aga ööl vastu kahekümne esimest märtsi
sai kuu täis ja algas ametlikult kevad:
päev sai ööga võrdseks 
ja läheb nüüd suure rutuga pikemaks!


Need kaks suurt asja korraga 
ei saanud jätta ilma muutmata


ja nagu näha, hoiab Ilmajaam kätt muutuste pulsil
ka kesk sügavat ööd ja heleda täiskuu all,


mis tuletornigi harvade tähtede taustal
nii kenasti välja maalib!


Aga siin on juba esimene kevadhommik, 21.03.


Kuid tegelikult oli esimene täiskevadine päev 
reede (22.03).


Lõokesed suure põllu kohal 
olid lausa arust ära, mürasid ja mängisid
(need kaks justkui liblikat õhus).


Nüüd on ju nende kõrgaeg käes,
aja aga oma pikad tiivad laiali,
kruvi ennast kõrgele õhku, liugle allapoole,
ja lõõrita, lõõrita, lõõrita!


Kurg jäi ka sel päeval pidile, 


samuti kui sadama-kõrvalt kiivitaja,
postipaati tervitamas.


(Inglased kutsuvad teda Lapwing - 
eks ole, see ta on.)


Veel üks kevademärk: postipaat saabus täislastis
ja oli juba enne seda kaks reisi teinud, 
tuues Saarele terve roodu jahimehi,
kes seekord ei käinud niisama vaatamas,
vaid vedasid õhtul tervelt kaheksa endist Vilsandi siga
paadi peale - mõistagi mitte elusast peast.


Elavate jaoks loojus see ilus kevadpäev nii.


Laupäev tuli teisti, tuule ja halli taevaga.
(Pildil pesukuivatus Vilsandi moodi:
alati väike põnevus – kas lähevad lendu ka?
Seekord ei läinud.)


Postipaat tõi veel sel hallil laupäevahommikulgi
ühe satsi reisijaid ning sooritas ühtlasi minu jaoks
väikese posti-ime:


reede pärastlõunal trükikojast tulnud raamat
oli laupäeva hommikul kell 10.15 Vilsandis kohal
nii kui viis kopikat!


Andke andeks see autori-edevus, 
usun end siin jagavat teiega vaid oma elevust ja rõõmu!
Mis siis, et vana autor juba... 
Iga uus on ikka 
natuke nagu esimene.


Laupäeva õhtu tuli suures udus
ja teadagi suurte pidustuste, 
Jaani-Margiti topeltjuubeli tähe all. 
Palju õnne, palju aastaid!
(Hilisõhtuks, kui pidu peetud, 
olidki muide tähed selges taevas, kuugi tõusis juba!)


Hommikuks
 oli ta end tüüpilise vanakuu hajameelsusega
sinna taevasse ka unustanud.


Ja tänane hommik
 on igatepidi Oculi-pühapäeva vääriline.
Kajakad olid juba puhteaegu lennus ja hüüus,


kuu lasi ennast veel kord lahkesti portreteerida,


enne kui päevavalgusesse ära sulas.


Tornikuldnokk näitas oma pesuaaugu kätte


ja istus pärast müüriserval teise seltsis, lasi vilet,
justkui mingitel Rooma varemetel!


Aga mis teab lind ajaloost.
Tema jaoks on see üks vana auklik kalju,
kuhu sisse pesa teha saab.
(Muide, kahju, kui torn suvel ära remonditakse,
siis kaotab kuldnokk oma põlise kodu!)


Merel õõtsus veel vanu talviseid tut'vaid,
kes alles teel põhja poole,


aga ennäe, olid ka ühed uued saabujad lõunast!


Rohukoskel, nagu nimigi ütleb, kevade- ja suvelind,
pesa teeb maha, mitte puusse ega koopasse,
ega uju siin vetes talviti, nagu jääkoskel, 
see meile talvest tuttav iludus. 


Igatahes võib tänasel hommikul jälle öelda 
ja südamest rõõmustada: kevad on.
Meie aga kohtume taas
tuleval pühapäeval
mis on juba märtsi viimane ja paastu neljas 
(kutsutud Laetare-pühapäevaks).
Siis näeb, mis aasta 13. nädal
Saarele uut toonud.
(Sest on kevad, ja iga nädal toob.)

1 kommentaar:

  1. Minu jaoks on ka TÕ uue raamatu ilmumise teade alati päeva parim uudis.

    VastaKustuta

Suvevaheaeg

Suvistepühad tõid suve, tasapisi on tuuled läinud soojemaks, rohi kasvanud märkamatult kõrgeks ja sirel kadaka kaisus ...