Saarel nagu kevad!

Eks jääle minek olnud algul natuke hirmus ka.

Saar oli udu taga, ainult vanad roomikujäljed

olid märjale jääle mingi aimatava raja jätnud.

Kartsin veel, et kelk sai liiga raske,

oma viiskümmend kilo kraami oli küll peal.

Aga kelk oli kerge!

Vahepeal vedas tuulega mind järel.

Õnneks oli Harri

teekonna kadakatega ära tähistanud 

(pildil keskel).

Ja siis tuli peaaegu et päikegi välja!

See alati aitab.

Sest ega seal ülilibedal pinnal valju tuule käes - 

noh, ütleme, et oli sportlik retk!

Aga Saar võttis vastu justkui kevadega.

Ikka ja alati on nii,

et tarvitseb sul vaid kolmeks päevaks ära minna, 

kui sinu selja taga ja salaja 

muudetakse aeg ära.

Läksin oli lumine südatalv,

tulin, naeratasid need juba jälle vastu!

Valgus on muutunud,

kõik on muutunud.

Tuul - päris jõuliselt edelast.

Aga vana tuttav õunapuu

valvab ikka oma koha peal.

Tema teab, et kevad...

no ei ole ikka veel.