Põhjatorm ööga tasapisi vaibus,
vaid vana tormilaine viskas veel vahtu üles.
Sel kevadise näoga päeval
oli aga küll täiesti talve süda:
kibe kirdetuul
ei lubanud unustada, mis kuu ikkagi on.
Muidu oli päev nagu päev ikka.
Mustpanga pistrikupalgil istus vana vares,
selgepoolses taevas tiirutas kaks kotkast,
kord rohkem kokku, kord lahku
ja õhtupoolikul
võis lahe peal kuulda laululuikede kõva hüüdmist.
Nemad olid küll kohe kevadiselt häälekad!
Alles pildi pealt nägin, et
kaugel laidude ääres roostiku servas
on kotkastel midagi suuremat söögipooliseks.
Aga need luiged, jah,
nemad olid selle külmavõitu,
aga ikkagi kevadenäolise päeva linnud.
Homseks ootame siia meie kuulsusrikast postiaurikut.
Peaks tulema kevade esimene reis
ja navigatsioonihooaja avamine!
Loodame, et külm öö lahe peale jääkirmet ei kasvata!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar