Kuna see täiskuujärgne päev
kord oli nii rikkalik,
olgu siis ka tema kajastus
siin "ajalehes".
Kõigepealt muidugi päike.
Päike ja kotkad.
Tegelikult mulle tundus palja silmaga vaadates,
et Keskmisel Vaikal seisab inimene.
Oleks see vast olnud üllatus!
Kümneid kord suurem haruldus siin
kui kotkas.
Aga olid kotkad.
Ja korraga ühele tundus,
et üks on ülearu.
Oli jah, ta ise.
Aga õhus oli tõesti,
mitte ainult päikese soojust ja heledust,
vaid ka tema lõhna.
Oli. Sest nemadki tundsid - midagi.
Olid esimest korda sel talvel - purjes!
Muidugi, eks me otsi
neid kevademärke
vahel sealt, kus neid veel polegi,
aga nemad ju ei otsi.
Nemad ise on.
Aga no kevad kevadeks
ja purjetamine purjetamiseks,
kõige tähtsam (siiski talv!)
on ikkagi kõht korralikult põhjarohtu täis süüa.
Ja vaadata, et noored ka.
Kõige kohal ja ümber,
mõistagi ikka nemad,
oma õhukokkupõrgete
ja stoilise ootamisega.
Ning jätkus sellel päeval suurt joont
kuni loojaminemiseni välja.
Kotka tiivajälg.
Veel üks õhtune ootaja.
Kiipsaare viltune torm seal kaugel-kaugel.
Üks läheb looja
ja teine – tõuseb,
täna õhtul veel täiuslik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar