Sulissõprade juurde!

Lubage esitleda. Musttihane.

Ja mu elu esimene linnupilt, 

kus linnuke peal näha ja ära tunda ka on.

Ise tundsin ennast selle uue kaameraga

nagu 12-aastane Loodussõprade maja 

noor naturalist. 

Oleks siis selline riistapuu käes olnud!

Aga hea, et polnud. 

Kogu see lapsik põnevus ja rõõm

oleksid ju siis nüüd olemata jäänud.

Küll nende väikeste sulerüü
on ikka peenelt õmmeldud!
Täpp siin, laik seal,
iga lapp täpselt õige koha peal.

Sinitihane ka.

Võiks vaadata targemini.

Aga vaatab igatahes tarmukalt.

Julged tihased olid üldse. 

Just üle mere põhjast tulnud

suure karjaga. 

Siis nad on tihti julged.

Ei tea, kas pole seal kaugel põhjas inimest näinudki

või on ülemerereisist lihtsalt väsinud.

Hallrästaparved.
Hallide ja vaiksete päevade elustajad
oma suure kädina lendamisega.
Kah ilmuvad ühel hommikul.
Ja ühel hommikul on jälle kadunud.
Söövad kadamakamarju, muud marja pole,
aga neid siin veel jätkub!

No ja siis muidugi nemad seal Vikati all.

Laululuiged. Vana, noor, vana noor.

Need peaksid lausa kohalikud olema, 

siin vetes üles kasvanud, need noored.

Vanasti sellist asja polnud.

Laululuik oli vaid läbirändaja

ja alati juba valge, kui siia sai.
Nagu need iludused. 

Vilsandi laululuiged on ka ühed julged linnud.

Nagu lehmad seal kenasti karjas,

ei tee suurt väljagi, ainult häält teevad.

Ja alati neil on karjane ka.

Siin merikajakas.

Seal kaugel maa pool va vares.

Jää jälle suurjagu sulanud.

Jätkub ikka neid talvi (ja "kevadeid") tänavu!