Külma kevade värvid:
sinivalge,
punakollane jt.
Hahad peavad pulmi,
meriskid kisavad Loonalaiu taevas:
jah, sai ette võetud üks kevadine retk
sinna kaugele maale
ja selle metsikute asukate juurde.
Inimest nähes taanduvad nad kadakamüüride varju.
Aga mõni kohe ei taandu ka.
Liiga mõnus on selle tüükaga oma tukka sügada!
Pealegi, ega selle tuka tagant väga ei näe ka,
mis see seal liigub.
Vasikad on terasemad, tukk alles lühike.
Ja neid on jälle
igat karva.
Tundub, et saare ja selle metsistunud loomakarja vahel
kujunenud päris ilus tasakaal.
Talvine toidunappus ei lase karjal liiga suureks kasvada
ja rohumaad on ilusasti ära pügatud.
Isegi sellel õunapuul
on õnnestunud kasvama jääda.
Lehtpuude järelkasv süüakse üldiselt küll ära.
Loendada õnnestus 27 looma.
Eks ka selle savannipihlaka ilus võrakuju
ole nende töö.
Ojamõõlad lagendikul - ikka Loonalaid.
Aga need aaskannikesed
kasvavad juba aripelaagi lähemal saarel,
Alumisel Vaikal.
Linnuloendus jõudis otsaga sinna.
Aga kelle pesaks see lugeda?
Ilmsel haha, kes natuke peab ennast hõbekajakaks.
Ei tea, mis ta siis teeb, kui hõbekajakatibud
ta all kooruma peaksid?
Kevad: loov segadus.
